16.01.2019
Jõudsin eile õhtul kohale. Lennujaamas võtsin takso. Metsikult palju on mootorrattaid ja rollereid. 99,99 % sõitjaid kannab kiivrit. Jalgrattureid mõned üksikud. Söömas käisin, tellisin papaiasalati. Päris hea oli, ainuke viga, et papaiat ma seal ei tuvastanud. Ühes nännipoes käisin ka, müüja ei hakanudki mulle midagi pähe määrima. Täna  nii hästi ei läinud, hommikul üritati mulle mitu korda päikeseprille müüa ja pärast ründasid mind pargis maniküürijad.

Täna hommikul langesin jalgrattatakso ohvriks. Lubas tunni ajaga läbi sõita peaaegu kõik vaatamisväärsused. Tegelikult muidugi niipalju ei jõudnud. Jalgsi poleks niigipalju näinud. Esialgu oli üsna imelik ratta peal istuda ja ennast sõidutada lasta. Tunne oli nagu oleksin valge orjapidaja, aga siis mõtlesin, et ise ta tahab raha teenida.

Inependent Palace. Praegusel ajal suveniiripood.

Notre Dame koopia. Seal oli remont ja sisse ei saanud

Veel vedas ta mind ühe pagoodi juurde ja tahtis teise juurde ka viia, aga kuna ma sisse niikuinii minna ei saanud(paljad õlad ja põlved), sellest loobusin. Lõpuks kasseeris ta minu käest veel 5 dollarit rohkem. Tegelikult poleks pidanud maksma, sest ta ju ei täitnud oma lubadust.

Peale lõunat käisin tunnelite ekskursioonil. Üsna huvitav oli. Tunnelites sai ka käia, aga see oli päris karm kogemus. Maru kitsad ja madalad. Küürakil, kükakil ja käpuli sai seal liikuda. Enam ei taha.

 Siia auku peitis ennast vietnamlane ameeriklase eest. Meie grupist ka mitmed ronisid sinna sisse. Mina mitte. Kartsin, et ei mahu sinna sisse ja kui mahun, siis ei jaksa välja ronida.

 Lõksud. Töötasid niisugusel põhimõttel: kui jalg auku vajus, siis olid seal sees erinevad naeltega asjad, mis jala ära hakkisid.

Enne tunneleid käisime töökojas, kus puudega inimesed teevad imeilusaid asju, kahjuks ei lubatud seal pildistada.